Vasel on suurepärane korrosioonikindlus kuiva keskkonnas, kuid see on altid moodustama kõrge - niiskuse või väävli -, mis sisaldab gaasikeskkondi, mille tulemuseks on kontakttakistuse suurenemine. Alumiiniumi pind on altid moodustama tiheda oksiidkile, mis võib selle asemel ära hoida edasist korrosiooni. Kuid oksiidkile (umbes 10⁻⁶Ω · cm²) resistentsus on palju suurem kui vase substraadil (10⁻⁶Ω · cm²) ja seda tuleb täiustada tinaplaatimise, nikliplaatimise või anoodse oksüdatsiooni töötlemise abil.
Temperatuuri mõju osas elektrijuhtivusele on vase vastupidavuskoefitsient (0,0043/ kraad) madalam kui alumiiniumist (0,0041/ kraad), kuid alumiiniumi termilise laienemise koefitsient (23,6 × 10⁻⁶/ kraad) on 1,4 -kordne vask (16,5 ⁻⁶ 10/ kraad). Oluliste temperatuuride kõikumistega stsenaariumide korral on alumiiniumvarraste soojuspaisumine ja kokkutõmbumine rohkem väljendunud, mis võib põhjustada ühenduspunktides lõdvenemist. Seda saab leevendada konstruktsioonilise kujunduse (näiteks laienemislünkade reserveerimise) või painduvate pistikute abil.